Samm, mida poleks uskunud, et teen. Mina esitan lahkumisavalduse, ilma tagalata? “Ei, mul on vaja plaani, turvatunnet, raha, ma ei julge” oleks ma öelnud varem. Ometi just nii läks.
Läbipõlemise märgid, muud terviseprobleemid ning tunne, et pole kuskile kasvada sellel positsioonil olid küllalt head ajendid, mis mind mõnda aega juba saatsid. Mida ma siis elus teha tahan? Leidsin coachingu. Tegin enda jaoks suure investeeringu ja võtsin coachi, siis investeerisin veel oma oskustesse ja õppisin coachiks, mõeldes, et see võiks olla mu suund elus ja ettevõtjana. Elus ja, aga ettevõtja. Kas võiks?
Minu kunagine esimene ettevõtmine läks juba alguses metsa. Mõtted nagu “äkki ma polegi mõeldud ettevõtjaks”, “ma ei kasvanud selles keskkonnas”, “ma pole julge” ei teinud asja lihtsamaks. Rääkimata sellest, et keegi lähedastest ei saanud aru, millega ma ometi tegelen. Mis coaching, mis asi. Keegi ei kahelnud ka minus, mis muide on omaette üksindus vorm.
Ja siis ma nägin lauset:
“Kui sul pole enda eluks plaani, oled kellegi teise plaani osa”.
Aga nii ju ongi. Ma ei taha olla kellegi teise plaani osa, kellegi teise unistuste täitja, samal ajal ise lihtsalt ära elades. Mitte halvasti, aga no midagi peab siin elus ju veel olema. Mäletan, eelviimasest coachingu koolituse moodulist koju sõites olin ülevas tujus ja mõtlesin, et nii ongi:
- samm: coachingu koolitus
- samm: lahkumisavaldus
- samm: coachingu ettevõte
See oleks loogiline asjade käik, kuid taustal polnud mul mingit backupi, kui autod (suveauto ja aastaringne) varana ja kaaslane, kes ütles, et “pole mõtet kannatada, küll saame hakkama”. See oli kõik, mida mul oli vaja. Paigalseis, stagnatsioon on hullem, kui teadmatus edasise ees või varasemad ebaõnnestumised.
Mind innustas veel üks mõte:
“Kas sa oled eeskuju või näide?”
Eeskuju, et tegutsesid olenemata hirmudest ja takistustest või näide, kes jättis unistused täitmata, sest kartis. Ma ei tea, kuidas Sinuga, aga mina tahan eeskuju olla, isegi kui midagi ebaõnnestub.
Asjad laabuvad
Tihti mõtleme asja hullemaks, kui see on. Asi laabus nii, et mind hoiti veel tööl poole aasta jagu pisikese kohaga, mis tähendas, et mul oli turvatunne JA aeg pühenduda oma ettevõttele. Aga, et asi poleks nii roosiline, siis tuli minu coachi poolt alustavatele coachidele koolitus, ehk sisenedes kohe töötu ellu ilma tagalata olin veel valmis investeerima endasse korralikke summasid. Ma olin valmis minema veel rohkem all in ehk kui asi läheb nii kaugele, siis küsin, laenan. Oi see mõte mulle ei meeldinud. Ometi kogu selle tohuvapohu otsas oli mul vaja ka see õppetund lahendada. Ja ma olin selleks valmis, aga samal ajal usaldasin elu, et asjad laabuvad. Ja nad laabusid. Sain ometi oma teise auto müüdud (mitte suveauto, seega huvitav aeg on veel ees).
Ma elan seda elu
Olen veidi aega tundnud aja- ja asukohavaba ettevõtja elu, mis on minu suur soov olnud. Siin on omad raskused, hirmud, väljakutsed, aga nendest juba millalgi hiljem. Seega on minu puhul tegu looga, kus ei ole hüpet turvalisusesse ega aktiivsesse ärisse, ma veel vallutan seda mäge. Kuid minu töö-elu väljund on nüüd teiste inimeste aitamine, ja see minu jaoks on justkui terve ring: aidates teistel oma ambitsioone ellu viia, täidan ise oma unistusi.
Teiste unistustest ja edasi pürgimisest osa saamine viisil, kus nad ise mõistavad, mida nad tahavad ja kuidas seda saada. Minu roll on aidata laiemalt vaadata, horisondile selgust luua ning koosloomes tegevusse astuda. Olen ise tundnud ja näinud, milline tugi ja abi see on.
Millest võid loobuda? Mis on kaalul? Mis on halvim, mis võib juhtuda? Aga parim?